PAEMURRU MATKARADA MÕNUSTES
|
Umbes Mõnuste küla keskpaigas asub ca 2,5 km pikkune matkarada. Rada kulgeb väikeste tõusude ja laskumistega läbi kunagise paekarjääri.
Mõnuste paemurd on tuntud mitme nime all. Kohalik rahvas kutsub seda piirkonda Murrumetsaks. Paekarjäär on arvele võetud ürglooduse objektina (geoloogiline objekt, millel on püsiv teaduslik ja kultuuriajalooline väärtus) ja kantud “Eesti ürglooduse raamatusse”.
GEOLOOGIA Esimesena mainib Mõnuste paemurdu E. Eichwald (1854) Kernu (Kirna) dolomiitlubjakivi paikkonnast, kus 1841.a. alustati kivimurdmist väljaveoks Peterburi. Hiljem on paljanduvaid kihte käsitlenud Fr. Schmidt (1858), samuti A. Öpik (1937), kellelt ka nimi - Saunja ning V. Jaanusson (1944, 1956); R. Männil (1966); A. Rõõmusoks (1966) jt. Läbilõige on Saunja kihistu stratotüübiks ja üheks vähestest Nabala ja Vormsi lademe piiri paljanditest. Intensiivse dolomiidistumise tõttu on algselt afaniitsed (peitkristalne struktuur, mille puhul on kristallid nii väiksed, et palja silmaga pole võimalik neid eristada) Saunja kihistusse kuuluvad lubjakivid suhteliselt fossiilivaesed, samal ajal aga sobivad kasutamiseks ehituskivina. Kuna Vormsi lademesse kuuluvate kihtide paljandid on enamuses Lääne-Eesti saartel, on Mõnuste paemurd üheks vähestest paljanditest mandril. Allikas: Rõõmusoks, A. Eesti aluspõhja geoloogia. Tln., Valgus, 1983, lk. 224. AjaluguVäljavõte Evald Renniku kroonikast 1978
Mõnuste küla servas n.n Murrumetsa sees leiame ääretult suure ja sügava vana paekarjääri, mida kohalik rahvas nimetab paemurru aukudeks. Kuidas need augud sinna tekkisid? Nii nagu igal asjal oma ajalugu, nii ka sellel, alljärgnevalt valgustame seda küsimust lähemalt. Mõnuste küla kuulus Kernu mõisa maavaldusse, rahvajutu järgi olnud selle mõisa omanik paarsada aastat tagasi keegi “Ungru parun”, kes küll muud olla ei saanud kui parun Ungern-Sternberg, sest Hageri koguduse vanadest kirjadest on näha, et see parunite sugu oli võrdlemisi hilisel ajal veel 1857.a. Kernu mõisa omanikuks. Ka rahvajutt räägib, et sellel paarsada aastat tagasi Kerno parunil olnud naine, kes ikka armastanud öelda viletsas eesti keeles “mina see keisri veri”, sellega tahtnud ta väljendada oma sugulusvahekorda vene keisriga või õigemini keisrinnaga, olid ju sel ajal valitsemas kaks naisvõimukandjat Katarina I ja Katarina II. viimane valitses kuni 1792.aastani ning oli võimul 34 aastat. Siit hakkabki hargnema Mõnuste paemurru ajalugu, kui paruni naine tahtis olla vene keisrite sugulane, siis võis see küll väga võimalik olla, sest vene meesvalitsejad abiellusid tihti just saksa ja preisi valitsejate tütardega. Sugulus vahekord Kernu paruni ja vene valitsejate vahel viisid asjad nii kaugele, et Kernu parun hakkas oma mõisa maapõue vara-paasi selle aegsesse Petrogradi vedama. Tööd oli ju selle juures nii palju, et mõisa tööjõust ei jätkunud, selle eest muretses aga tsaarinna kes saatis Mõnustesse 500. töölist pae väljavõtmiseks. Nii siis läksid ligi 10.m. pae mürakad Mõnustest härgade jõul Tallinna, sealt laevaga sihtkohta, pae lahmakate kaal pidi olema 25 – 30 tonni. Nendest on oma alusmüüri saanud Iisaku kirik, kividel olevat praegugi sisse raiutud firmamärk “Kernu”. Aga ka muude ehituste jaoks viidud siit materjali, isegi Neeva kalda kindlustamiseks pae plaate. Siit võetud paas on oma vastupidamise poolest hea, mida sügavamalt võetud seda parem. Talude müügi ajastul 1870.a. paiku jättis selleaegne mõisa omanik paeala, umbes 10 ha ulatus müümata. Omariikluse ajal oli tähendatud maaala riigimetsaks. Kuigi Mõnuste paekarjääri pole enam kuigi palju kasutatud, pea paar sajandit, pole riigi huvi veel selle vastu lõppenud. Aastal 1968 tehti siin ülisügavaid puurauke, võeti palju proove, rahva seas olid jutud, olevat Mõnuste aladelt 500. ha paeala leitud, räägiti jälle uuest suurtootmisest, küla evakueerimisest, raudtee väljaehitamisest Riisipere jaama. Siis jäi asi soiku. Lõpuks võib veel seda nimetada, et Mõnuste paemurru augud olid ümbruskonna koolidele kevadiseks õppematkadeks, kuid viimasel ajal pole seda enam täheldatud, vist on koolijuhid selle paiga unustanud. Kuid arvan, et see paik on väärt vaadata igale inimesele, kes minevikust huvitatud, vähemalt neile kes tegelevad koduloo uurimisega. Mõnuste küla nimiÜks rahvajutt räägib sellest, kuidas Mõnuste nimi on sündinud. Nimelt olla suuri paelahmakaid veeretatud palkidel kuni Pärnu maanteeni, kus need härgadega Tallinna veeti. Palgid olid tee ilusaks siledaks lihvinud, nii olla seda kanti teatud kui "mõnus tee". Hiljem juba Mõnuste küla nime saanud.
Uuri lisa:
Laterenamatk 2023 talvel
Sügis 2023
|
KIVIS ON ELU JA MÕTISKELU Küllap sa isegi tead,
palju kivis on head. Palju kultuuri on kivis pikkade ajastute rivis. palju kivi – kultuuris ajaloosündmusis suuris. Kivis peidus on aegadetagune elu ja juurdleva vaimu mõtiskelu; kivi peidab inimelu võlu ja valu – hingetuid kivi kuuldavasti ei talu. Kivisse kantuna olevik põlistub, üleisikuline inimeses õilistub, kivis on paljude põlvkondade vaev, allaheidetute põlgus ja raev. Rahva elupõline maa-ootus ja kustumatu priiuse lootus. Vaadates kivile kestvamalt silma, tajume tagamaid, igavikulist ilma; püsiväärtused saavad puhtama värvi, argipäev ei ulatu rikkuma närvi... Rein Einasto - Paevana
Kas teadsid?1992. aastal kuulutati paekivi meie rahvuskiviks, kui 4. mail 1992 kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel määruse, mille kohaselt kuulutati paas Eesti rahvuskiviks.
Ettepaneku selleks tegid Eesti Geoloogia Selts ja Eesti Looduskaitse Selts, rahvuskivi idee sündis aga geoloog Rein Einastol juba 1981. aastal. Paekivi ehk paas on karbonaatkivimi rahvapärane nimetus. Tuntumad Eesti paekivid on lubjakivi ja dolomiit, mis on aastasadade jooksul leidnud rakendust meie ehitistes. Paekivi on tekkinud mere madalas, rannalähedases osas, sügavamas meres moodustunud setendit tuntakse mergeli ja domeriidina. 
Rajast lähemaltIdee Murrumetsas taas matkajatele rada avada sündis 2017 aastal Mõnuste küla elaniku Maarja Lillemäe eestvedamisel. MTÜ Mõnuste Külaarendamise Selts sõlmis RMK-ga maakasutuse rendilepingu. Külarahvaga sai matkamiseks parim rada valitud ning viidastatud.
Talgutööd:Matkaraja läheduses elavad inimesed on alati meelsasti valmis rajal midagi parendama. Järgnevast videoklipist on näha, kuidas valmib looduslikest vahenditest trepp järsema laskumise kohale. Tasub ka mainida, et krapsakatel härradel, Hillaril ja Jaanil on vanust 80+ aastat. EI usuks kui ei teaks :)
|
